7. jupp juulikuisest reisist

Nonii, lugesin läbi viimase reisijutujupi. Üritan nüüd ennast sellesse kaugesse aega tagasi viia. Jah, midagi hakkab vaikselt meenuma. Et siis pigem hilja kui mitte keegi.

Rongist ronisime maha. Ostsime viimase raha eest kohvi. Millegipärast meenub, et neil polnud tualettruumi (ju siis oli tarvis). Siiski ei saanud me veel riigist lahkuda. Postkaardid! Saatmata, tegelikult isegi kirjutamata-margistamata. Aga see-eest oli meil neid mitu. Parkisime end bensiinijaama ette varju alla ja võtsime selle suuremahulise töö ette. Järgmiseks oleks postkontorit otsima hakanud.

Aga seda me ei leidnudki, sest enne meelitati meid kõrval asuvasse kalarestorani sööma. Meid teenindas 13-aastane tüdruk, kes rääkis inglise keelt(ei ole liiga tavaline seal riigis) ja hästi. Hiljem uurisime välja, et ta elab muidu USAs ja oli koju suvitama tulnud. Tema kätte jätsime ka postkaardid. Ronnil oli muidugi pärast piinlik, sest oli Eszterile inglise keeles kirjutanud, milline pommiauk Albaania on. Minu omad olid diplomaatilisemalt kirja pandud. Posti ta need igatahes pani. Ma pole küll arvet pidanud, aga mõningast tagasisidet kohale jõudnud postkaartide omanikelt on tulnud küll. Mattias:" Väga kelmikas postkaart oli :D". Oli, Matu-Katu/Katu-Matu oma eriti.

Järgmised kilomeetrid liikusime taksoga, piraattaksoga. Ja seda kuni Makedoonia piirini. Jalutasime üle piiri. Huvitav, kui Makedooniasse siseneda Albaaniast, siis uuritakse tervisekindlustuse kohta, Serbiast minnes ei küsita mitte kui midagi. Makedoonia poolel hakkas jahe. Vaheldumisi hääletamisega tegime ploomikivide kaugussülitamist. Kaotasin (Kaotamisest rohkem vihkan ma kaotuse tunnistamist). Ennast lohutan sellega, et polnud suur kaotus.

Makedoonias liikusime edasi juba traditsioonilisemal viisil - häälega. Vähemalt kuni Skopjeni.

Sellega tegeles Ronn (kohe näha, et linnalaps), mina võtsin samal ajal rekka rajalt maha. Teed ületades, nii muuseas. Maha ronides sain veel ühe ilase musi põsele. Järgmist autot ootasime ikka veel meid jälitava vihmapilve all. Aga peale saime.

Skopje rongijaamas.

Seal tuli meil rongiplaanis näidatust kolm tundi rohkem oodata. Sisustasime järgmiselt: kogu sularaha vahetasime õlle vastu (dinaare jagus täpselt nelja jaoks), markeriga kaunistasin oma Mati, Ronn mängis kaameraga. Ja lõpuks, kui me juba lootust kaotama hakkasime, tuli ka rong. Kõrval olevas kupees möllasid austraalia mate'id. Aga meie keerasime põrandale magama. Hommikul avastasime, et istmetest saab ka hoopis mugavama aseme valmistada. Eks iga reisiga saa targemaks ;)

Järgmist päeva alustasime Belgradi rongijaamas. Petar (tema kann kaunistab ühe eelnevat sissekannet) tuli meile sinna autoga järele. Kui vaid igas rongijaamas nii hea käpp sees oleks...

Aga sellest kirjutan kunagi tulevikus. Nüüd tuli uni. Head ööd!

Kuidas saada aru, et koer on prügikasti kallal käinud?

Meie peres käib see lihtsalt. Loom ise muidugi on kaval. Tegutseb kiiresti ja jälgi ei jäta. Ainult nätsuga läks sel korral pisut nihu. Jäi teine kasukasse kinni.

Nojah, mis mul muud üle jäi kui võtta käärid ja ... Nagu väike laps. Vahest Kätu ei pannudki mööda, kui ta ärasaatmispeol teda tutvustas kui minu poega (ja mitte kui koera).

Ja Dolce vitas sõin kõhu pastat täis, ja hää oli, ja suur, ja ma ei jätnud ühtki makaroni järele. Ikkagi viiking!

Jah, taas üks päev korda läinud.

Piretile

Sain su kirja ja postkaardi kätte. Nii armas. Aitäh! Eile oli mul esimene soolaleivapidu. Tallinnast tulid Katu ja Siim ja Ronn. Kui nemad saabusid, siis ma selle avastasingi. Tartut esindasid Eve ja Anton.

Meil on 4 korteri peale ühine postkast ja kui ma selle avasin ja sealt üks mitte-arve ja mitte-reklaam välja kukkus, siis ma kohe lootsin, et äkki on mulle, äkki miskit põnevat. Ja mul oli õigus. Mulle! Ilus kiri ja postkaart. Läheb seinale ;)

Ja sulle, kallis Piret, panen ma teele õhubesiikod ja pastaka panen ka sooja, et hiljem üks paber määrida ja Oviedosse saata.

P.S. Kella keeran ka.

ood öisele õgardlusele

Jah. Veinikesega tulevad alati hea mõtted. Nagu kell kaks öösel potitäis läätsehautist teha ja siis see ära süüa. Mmmm, küll oli hea. Üldse oli eile taas produktiivne päev.

Evega luurasime orkutituttavaid, vaatasime youtube'iklassikat (escúchame mujer, crazy indian music video ja sometimes, et mõned ära mainida) ja viisime tema juurest ära teleka. Minu elu-magamis-söögituba-tantsusaali (seda ruumi jääb küll iga päevaga vähemaks) külastab nüüd aeg-ajalt dr. House (kas keegi oskab öelda, mis on luupus?). Njaa, alo tv puudumist see küll ei korva, aga kui ma parasjagu selle puudumise pärast patja nutan, käib taustaks küll. Teleka tassimine neljandalt korruselt alla ja seejärel teisele üles on käkitegu, onju Eve? Tugevatest eesti naistest juba siin riigis puudust ei tule.

Töömees Rubio abiga saime teisegi köögikapi seina. Hea naaber (mina otseloomulikult olen) toksib ikka peale üheksat.

Piipu tegime ka. See pahe on vahepeal kalliks muutunud, sest nüüd maksab pakk vesipiibutubakat Universaal universumis 73!!! krooni. Kas sellist Eestit me tahtsimegi? Jäta või suitsetamine maha... Vähemalt on piim odavamaks läinud :D Kas piimasupi uus tõus?

Ja Moonikesega jõudsime pool naistekat maha pidada. Kalli tupsi ja odava(ei ole halva sünonüüm) tudish piip veiniga. Mina tegin reklaami Jüri Talveti loengule ja "Tormese Lazarillole", Moon andmesisestusele ja rahvatantsuhuvilisele ungarlasele.

Ufobeebi Juku ütleb auh.

Juku neljas pidu

Võtan esimest korda elus teise kursuse aineid. Et siis neljandal ülikooliaastal. Seda pidi tähistama ja tähistasingi, oma teise kursusega. Ja Juku käis ka. Edasi tulevad vaid fotosüüdistused. Piltidel fotosüüdlased. Zavoodi Juku edasi minna veel ei julgenud, aga teinekord teeme selle triki ka ära.


Otsekui Elmeri ja Harrieti perekonnaalbumist välja rebitud.

Ega see, et ta Helenit ninnust hammustada proovis, tähenda kohe, et ta kuri oleks.

Enne lauajalgpalli ja Norat. Juku on veel täitsa üleval.

Aga vahepeal olid kratid Tauno jope minema tassinud, ühes autovõtmetega. Pildil on ilusasti näha, et püstijalu ja silmad mõningal määral lahti(hiina stiilis) on ka peol võimalik magada. Krista mängis kaasa.

Helenil on võlukott. Sealt saab õltsi, Marie küpsiseid ja Laysi krõpsu.

Armastus käib ikka kõhu kaudu.
Üks ilus, igati ilus ülesvõte. Eeskuju võtsime siit ja siit