Meie peres käib see lihtsalt. Loom ise muidugi on kaval. Tegutseb kiiresti ja jälgi ei jäta. Ainult nätsuga läks sel korral pisut nihu. Jäi teine kasukasse kinni.
Nojah, mis mul muud üle jäi kui võtta käärid ja ... Nagu väike laps. Vahest Kätu ei pannudki mööda, kui ta ärasaatmispeol teda tutvustas kui minu poega (ja mitte kui koera).
Ja Dolce vitas sõin kõhu pastat täis, ja hää oli, ja suur, ja ma ei jätnud ühtki makaroni järele. Ikkagi viiking!
Jah, taas üks päev korda läinud.
Fotofiniš
15 aastat tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar