tüdruk ja koer

Suwalki, Poola. 01:48 - bussi ei ole. 03:40 buss ikka veel ei tule. 04:40 - ei midagi. Kuid siiski siiski, bussipeatuses on üks kodutu kuts ja üks eesti tüdruk. 05:00 on nad ootamisest väsinud. Pool tundi veel ja taevas tõmbab heledamaks. Tõuseb päike. P***e Ecolines ja buss. Liikuvad linnast välja. Ja vahepeal saab kuts endale nime: Juku. Ja nad hakkavad kodopoole hääletame. Kaksteist tundi ja 5 autot hiljem on nad Tartus.

P.S. Kodutu tüdruk(Tartust rääkides) ja tema ikka veel kodutu koer otsivad nüüd Tartus elupaika.

alBaania III

Jätkame siis sealt, kust viimati pooleli jäi - Albaaniast.Üks neist rohketest linnavaadetest, mida me usinasti klõpsisime. See on juba kuskilt kõrgemalt.


Mängul nimeks sel korral Õige valik. Reeglid on lihtsad. Vali välja üks nupp (minu kõhul) ja vajuta. Ja kui hästi läheb, siis jõuad baari.
Sinna sattusime juhuslikult. Ukerdasime rahulikult mööda linnatänavaid. Ikka kõrgemale ja kõrgemale. Ja jõudsime päris mäe päris tipus asuva päris kõrge majani. Ja katusel oli baar. Ja tapitat pakuti isegi õlle kõrvale. Pluss ilusaid vaated sini-sinisele merele. Sealt on pärit ka KatuMatule(teate küll, millest ma räägin) saadetud postkaart ;)

Ei, ma ei olnud baarist tulles nii purjus, et oleks auku kukkunud. Naeratus reedab kiiresti, et tegu on puhastverd poose-poosega. Aga linnas ringi kõndides oli 15 minuti jooksul keskmiselt 5 võimalust auku kukkuda. Hiljem leidsime sellele ka loogilise seletuse - Albaania ekspordib asfalti. Ronald oma tavalises olekus aka ennast katsumas aka romantika muulil. Aga kui tausta ka tähele panna, siis nii näeb linn välja, kui sinna tulla italjaanode maalt. Need majad olid niiiiiiiii vahvad, igaüks neist vähemalt kahevärvline.Fassaaditööd Albaania(???) moodi. Eks tehke järele.

Siis tuli taas väss ja me läksime tuttu. Vaevalt jaksasime end õhtusöögiks õue vedada, et siis taaskord unede Matide ja Katidega jätkata.

Tuli hommik. Tuli rongijaam. Tuli ka rong. Enne tuli muidugi pilet osta. Ehk siis kuidas ma magama jäin ja mu kõva pea muudkui kops vastu akent käis. Tulemus on pildilt näha ;)

Samal ajal leidis Ronn endale muud tegevust. Kommionu (tegelikult pigem ploomionu) koos oma uute sõpradega.

Rongijaam. Sellised nad seal raudtee ääres olid. Tegu ei ole mahajäetud sööklaga! Aga katusel on meil päikesepatarei.

Sest mulle meeldib. Looduspilte on meil ka. Mitu. Huvi korral võin näidata. Rongisõit läks maksma 37 krooni. Ilmselgelt tekitasime me rongis elevust. Ka peale seda, kui neil õnnestus leida üks poiss, kes inglise keelt rääkis ja kellel lasti välja uurida, kust me pärit oleme. Makedoonia piiri lähedal ronisime maha. Õhtul olime Makedoonias, aga sellest juba järgmises sissekandes.

Enne aga mõned märksõnad Albaanias tehtu-nähtu kohta. Kindlasti oli rohkem kummastust tekitavat, aga hetkel tulid meelde järgmised.
Tänavanimed ja -numbrid: pole. Ka linnakaarti ega eesti mõistuse jaoks loogilist tänavavõrgustikku.

Suured augud tänavates. Laternapostid, mis on kaardus nagu vibu. Kahe posti vahelisel alal mahub kaks kõrvuti kõndima, postist möödumisel peab üks pool-limbot tegema.

Prügi: vedeleb absull igas võimalikus ja võimatus kohas.
Juhtmed, mis ristuvad ja ühendavad üht elektriposti kümne majaga. Õnneks ei saanud me teada, mis tormi ajal nendega toimub. Samas kujutan ma üpris elavalt ette, kui tore võiks olla seal elektrikuna töötada. Mäkaiveri osavus kombineerituna Sherlocki detektiivioskustega hakkaks juba looma.

Katkiste akendega rong. Ja siiani ei tea, mis juhtus.

"Mul on kõht tühi," tsiteerin iseennast. Ronn teab, millest ma räägin. Siiani on minu kõhutühjusel ja Ronnil püsisuhe. Ronni nähes läheb kõtu automaatselt tühjaks. Eilsel öölaulupeol näiteks.

Kuidas me siis Albaaniaasse ikkagi sattusime aka "meie" lugu? Reisi alguses oli plaan täpselt nii paigas, et suund oli selge - Balkanile. Otsus seiklema minna tuli 2 päeva enne starti. Tee peal küsiti meilt otseloomulikult iga kord üht ja sama küsimust: KUHU? Eks me siis rääkisime nii kaua neile, et Albaaniasse läheme, kuni jäime ka ise seda uskuma. Ja sinna me jõudsime.

Aga tegelikult läheb "meie" lugu hoopis kaugemale tagasi. Siimu ja Mariuse korterisse kolm aastat tagasi. Sellesse hetke, kui me peol X tuttavaks saime. Ja häälega reisimisest rääkima hakkasime. Suusoojaks sai ka räägitud sellest, kuidas koos seiklema võiks minna. Noh tavaline kahe võõra vaheline vestlus. See on siis Ronni versioon. Mina mäletan vaid roosa särgiga, kuid sõjardi olekuga noormeest.

Edasi...mina aasta Hispaanias. Nüüd oli Ronn aasta Ungaris. Siis tuleb Katu aiapidu juulikuus. Jutuks tuli, et minu reisikaaslane oli alt ära hüpanud. Mõned päevad hiljem olime me näpp püsti tee ääres. Selles mõttes, Ronn ruulib. Ahjaa, vahepeal olime me ka ikka mõned korrad/peod näinud.

alBaania II

...kolm pasteedivõileiba hiljem.

Durreses tegime me tavalisi turistidele omaseid asju. Jalutasime ja pildistasime. Seiklesime mööda linna ja otsisime ideaalset söögikohta. Ei leidnud. Olime näljased, kuid pildistasime veel. Sõime restoranis. Tegime ka seal pilti. Jalutasime edasi ja ostsime postkaarte. Tegime veel pilte. Jalutasime ja jalutasime ja jalutasime. Otsisime postkontorit. Olime väsinud. Ei leidnud postkontorit. Ei näinud majadel numbreid ega tänavatel nimesid. Enam ei tahtnud isegi pildistada. Lõpuks leidsime postkontori. Ostsime postmarke. Olime väsinud. Läksime "koju" ja tegime uinaku. Ärkasime ja käisime söömas. Läksime magama. Siin veel mõned pildid sellest päevast.
Täpselt nii värske nägin ma välja oma esimesel hommikul Albaanias. Ööbimiskohas. Kiisu tahtis Ronni kotile pesa teha.
Linna vanemas osas. Amfiteatri lähedal. Seal oli küll täitsa ilus.
Ja amfiteater ise. Teine osa varemetest oli paksult täis arheoloogia üliõpilasi Itaaliast. Postkaartide järgi otsustades ka üks kolmest vaatamist väärt objektist linnas.
Teine oli suurtükitorn, mille otsas ma hetkel poseerin. Poolik varbasirutus on jäänuk vanadest headest tantsuaegadest ;) Üleval oli väli-ööklubi, sees kohvik. Taustal palmid ja Aadria meri.

Vot selliseid postkaarte sai samast tornist ka osta.
Tänav, millest saab kunagi peamine suvitustänav, mida mööda liiguvad inglaste ja sakslaste ja itaallaste massid. Seal oli kõige rohkem baare, restorane, kohvikuid. Müüdi isegi postkaarte ning suveniire. Paistab ka kolmas vaatamist väärt hoone (loe valge-kollane mošee).
Sellel pildil on asjadest, mis meile silma jäid olemas juhtmed(sel pildil veel vähe), mis igasse suunda päiksekiirtena hargnevad; päikeseboiler ja satelliiditaldrik. Ilmselt ei ole selles riigis keeruline elektrit saada.

Kanad rõdu all (ja prügikasti ääre peal). Aknast on neid niimoodi üpris mugav toita. Kui pilti suurendada, on see trellide vahelt üsna hästi näha.
Päris lõpuni vist täna veel ei jõua, vähemalt selle postitusega mitte. Ei saa pilte hetkel lisada. Viskab errori ette. Võib-olla olengi ma nagu mu hispaania blogi-kaksik alFonso, kes peale reisi Eesti kroonikaid usinalt kirjutama asus, kuid lõpuks vaid 2 osa kolmest valmis sai.

alBaania

Lukustan(piltlikult, sest uks tegelikult lukku ei käi) nüüd end oma tuppa ja luban siit mitte enne lahkuda(v.a. need kõige khmm... kriitilisemad pausid), kuni lugu ilusa lõppu saab.

Durresi bussi (vaevalt küll selle, mille ajad sõber välja otsis) igatahes me napilt enne südaööd koos oma vastleidud, kuid peagi hüljatud Makedoonia albaania sõpradega peatasime. Järgmine peatus-piir. Sealt alates hakkasime me maksma - alustuseks 1 euro per lõust.
Selle piirimaksuga, nagu ma nüüd tagantjärele lugesin, on üpris segased lood. Enne oli 10, alates aastast 2008 on 1 euro. Kuskil küsitavat siiani 10 ning teinekord ei küsita mitte midagi. Väljumisel tuleb samuti euro maksta. Meilt sel korral ei tahetud. Wikitravelil oli kordki õigus :D Samas, kui arvestada nende vihaseid passitempleid, saan ma täitsa aru, miks seal tindimaksu küsitakse.

Durresi, mis jäi ka meie reisi kaugemaks paigaks jõudsime me pool viis (varahommikul?). Tänu kalamehe sõbrale (universaalne abivahend Albaanias nii motoriseeritult kui ka jalgsi liiklemiseks) ja sellele, et magamiskoti abil end bussiukse vahelt puhuva tuule kindlaks tegin, õnnestus need neli tundi siiski maha magada.

Igatahes, sel varahommikul hüppasime me bussist maha ega saanud mitte midagi aru. Olime "kohal". Mulle (võib-olla ka Ronnile) omaselt x-kellaajal y-riigis. Netist leidis vaid 3 hotelli andmed, kuigi linn ise oli ilmselgelt majutusasutusi täis. Läks valgeks. Istusime rannas, sõime šokolaadi ja kalaküpsiseid ning pahurdasime (mitte segi ajada kaklemisega, milleni me reisi jooksul ei jõudnudki). Ja läksime hotelli otsima. Esimene, kust (itaalia keeles) küsisime, oli täis. Otsingud kõrvaltänavalt lootuses, et seal mõni mittetäitunud ning odavam leidub nimetasime ruttu jalutuskäiguks umbtänavate võrgustikus. Kell oli ikka veel vara, kui kodumajutus meid leidis. Pool üheksa (suur aitäh eelmistele, kes varem minema sõitsid) saime lõpuks tuttu.

Keskpäeval, selleks ajaks saime jälle hästi läbi, läksime linna avastama. Kõige olulisema olime küll juba saabudes teinud: kõik muu võib ju odav olla, aga prügivedu on ilmselgelt liiga kallis. Pildil valvekuked. Et naabrid igasugust jama sinu prügikasti ei paneks. Haisegu pealegi TASUTA tänavatel. Ja eks asotsiaal-kassid ole ka omal kohal prüginivoo vähendamisel.Tänavatel igatahes prügikaste oli, ja piisavalt, ja need ei olnud isegi täis. Prügi aga vedeles igal pool. Lisaks sellele, et silma riivab, kujutage ette seda aromaatset linnaõhku. Siin soovitakski taaskord kalamehe sõpra. Ellu jääda aitab ka keha enda kaitsereaktsioon kaotada igasugune lõhnatundlikkus.

Aga odav oli seal küll. Väljas söömine (ühel tänaval ei haisenudki), jäätis, postkaardid (markide hankimine oli juba keerulisem) ja transport. Teel vanalinna või vähemasti suunas, kus arvasime see asuvat, leidsime rongijaama. Vanade rongiskelettide...
... ja värskemalt haavatud, kuid ometi töökorras ametikaaslastega.
Meie nimetasime neid kuuliaukudeks. Ilmselt on asjal siiski mõni muu loogiline või ebaloogiline seletus, milleni me sel korral ei jõudnud. Kuna esimene kokkupuude rongiliiklusega oli põnev, siis niimoodi otsustasime vähemalt Makedooniani tagasi reisida. Siinkohal pilt sellest, kuidas rongijaamast välja saab.
Aga nüüd kirjutasin ma end tühjaks: "Ronald, MUL ON KÕHT TÜHI!" Teen pausi.

3. peatükk

Et siis hääletame edasi. Serbiast, kuhu me eelmise peatüki lõpuks jõudsime.
Mingil põhjusel(ärge küsige miks) otsustasime kasutada vana head palinka-kollasest-kruusist nippi. Mis ka otseloomulikult töötas. Minu esimene makedoonia rekkajuht viis meid ilusasti Serbia-Makedoonia piirile. Seal kobisime autost maha ning ületasime passid hambus(eks suurendage pilti, kui muidu ei usu) piiri.
Makedoonia tervitas meid päikese ja koer-vaipadega. Päike ning varjus lebavad sajad ja sajad koerad saatsid meid läbi terve riigi. Isegi siis, kui vihma tibas, piilus kuskilt ikka päike. Pärast Ronni esimest kempsutraumat(auk poti asemel), rekkaparkla kõrval toiduvarude hävitamist(mul oli taas kõht tühi) ning mõningast hääletamislaadset tegevust liikusime me järgmise rekkaga Skopje suunas. Pildil parempoolne mees on siis minu teine makedoonia rekkamees, reisi lõpuks sai neid kokku kolm.
Mees oli muhe. Tegelikult makedoonlane, töötas Sloveenias ning taskus oli Bulgaaria pass. Algelises inglise-slaavi keeles paljude käeviibetega saime maast ja ilmast räägitud. Lemmikväljendiks too much problem. Kui ta aru sai, et me vaatamata tema sajale soovitusele siiski bussi asemel autostopata kavatseme, meisterdas ta meile järgmise plaani. Skopjes pargime rekka ja läheme sööma, siis viib meid oma väikeautoga õigesse linnaotsa. Selles rekkameeste restoranis söötsid nad meil kõhu head makedoonia toitu täis. Selleks, et kurk ei kuivaks, kastsid vana hea Skopsko õllega. Kuulsime lugusid makedoonlaste müstiliselt suurtest alkoholikogustest ning saime mehelt küllakutse. This is Macedonia. Onks lasi 200 gr rakit(enne kuigi palju õlut ka) ning siis läksime sõitma. 3 minutit hääletuspunkti jõudmisest olime juba Yugo marki autos ja teel Ohridi järve suunas.

Autos tegime plaani B, et kui häälega ei saa, siis läheme ööbussiga Albaaniasse. Struga linna bussijaam oli muidugi huvitav. Linna ääres peidus ning nägi välja hüljatud. Buss, nagu me hiljem teada saime, tuli peatada hoopis linna läbiva tee ääres käega viibates.
Linnas oli ka valgusfoor, kuid arvatavasti olid linnaisad unustanud maksta elektriarve. Ja asfalti asemel kasvas ohutussaarel rõõmus rohi.
Kuna läks pimedaks ja bussini oli üle 2 tunni aega, siis käisime me järves ujumas. Ronn küll blokkis algul, aga lõpuks nõustus minu SUURE soovi(ilmselt peaksin nüüd elu lõpuni tänulik olema) meie tihedasse ja karmi päevaplaani lükkima ning mind ujutama. Siis leidsime ka uued sõbrad.

Need ongi need makedoonia albaanlased, kelle eest meid terve päev oli hoiatatud. Kaks 15-aastast poissi. Olid jalgpallilaagris. Nii palju siirast huvi ja küsimusi. Väga sümpaatsed noormehed. Tahtsid meile isegi burekit või jäätist osta :D Ja lõpuks ootasid meiega bussi, endal külmast ninad sinised. Ah, Makedoonia oli sel päeval eriti muhe.