Puhh... Magasin 12 tundi. Nüüd ootan, et must jälle inimene saaks ning ja tundetuimus üle läheks. Reisi, kiirustamise, magamatuse ja perekondlikute põhjuste koosmõjul olen ma juba ei tea mitmendat päeva emotsionaalne hälvik. Kui ma sellest üle saan, siis panen kirja ka kõige eksootilisema osa - Albaania kroonika.
Oma kodu ja oma muusika ja aeglases rütmis kulgemine (vahest üks hea raamat) peaks aitama.
P.S. Eile nägin surnuaias hauakivil perekonnanime Ojaperv, reisitrauma tõttu läks aega, kuni "perv" oma õige tähenduse kallas, äär tagasi sai.

Budapest ja Serbia

See sissekanne tuleb Budapestist, kuhu me tána elusana ja táie tervise juures tagasi jóudsime.

22. juulil árkasime hilja ning passisime kaua Budapestis - sai ju eelmisel óhtul veinibaaris káidud. Selleni me eelmise sissekandega jóudsime. Seal me jóime end váága ilusaks. Ühed rohkem... ...ja teised veelgi enam. Pildil Eszter ja Petar.Párast váikest vahejuhtumit telefoniautmaadiga jóudsime me siiski ónnelikult koju.
Járgmisel páeval táiendasime me enne linnast lahkumist kaubandusekeskuses toiduvarusid ja tegelesime muude Viru Keskusele au tegevate meelelahutustega. Mina leidsin endale náiteks uued kápad.
Sealt orienteerusime metroode ja bussidega (pole elu sees nii palju jánest sóitnud kui magyarite pealinnas) linna áárde, kust üks burksi ógiv triiksárgis mersuvend meid kiiresti peale korjas. Edasi saime Rumeenia ungarlasega, kes meid Szegedi láhedal bensukasse játtis. Oli óhtu ning otsustasime proovida vana head Kaunase nippi, mis meile ka sel korral ónne tói. Panime válja sildi, kallasime kollase kruusi palinkat táis ning enne kui teise ringiga ühele poole saime, olime end juba autole seletanud.
Serbiasse Nishi jóudsime peale südaööd. Sinna viis meid eelmisest bensukast leitud bulgaarlane, kes tuli ei-tea-kust, pagasiks nokamüts ja lóhnakuusk ning kes üle kóige eelistas raadiost kuulata lembelaule. Nishis keerasime bensuka taha vóssi tuttu. Ehmatasime poolsurnuks ühe metsapeatust tegeva naisterahva ning árksasime keskmiselt iga poole tunni tagant. Lisaks hakkas 8-paiku vihma tibama ning umbkaudu pool tundi hiljem saime oma laiskusest üle ning lükkasime laagri kokku.
Lábisime hááletaja rutiinsed hommikused pesen-bensuka-vetsus-hambaid ning vótan-bensuka-ees-hommikueinet rituaalid. Sealt leidsime ka uue sóbra, kellest saime ilusa fotoseeria.
Nimeks andsime talle Fu-Fu aka Serbia sójaroimar Fufu (Ronni jaoks). Fuu oli ainuke sóna, mida me pidevalt kasutama pidime, kuid mida ta sellele vaatamata ára óppida ei tahtnud.
Fu-Fu játsime siiski bensukasse ning liikusime Makedooniasse.
Sellest samast bensukast alates jóudsime ka tsooni, kus autonumbrimárk ning see istuvate inimeste rahvus ei olnud vastavuses. Valdavuses olid válismaised saksa, prantsuse ja itaalia autod, kuid sees istusid eelkóige türgi rátipead ning muud liba-lááneeurooplased.

Nüüd ma vásisin ára, aga kindlasti játkan láhiajal.

Ungarist

Proovin teha lúhikokkuvótte meie reisist Budapestini.
Esimesel páeval peatasime Párnus Kaubamajaka juures teed úletades leedukad ja hángisime nendega terve páeva ja suurema osa Baltikumist. Úhe otsa pidime ka siiski óhtul hááletama,. Jóudsime Kaunase juures olevasse bensukasse, eks ikka sellese samasse, kus mulle iga kord káia meeldib. Ronald úritas meile kúll autot sebida, kuid siis meenus meile Viru Valge, mis Ronni kotis elas. Siin úks ilus pilt ... Kuid ka seal ei ónnestunud meil kaua passida. Kóigepealt kinkis úks leedukas meile ólled ja siis vedas úks abialupaar meid oma koju. Kaunase Peetri kúlasse. Kuni Rei (hárra abikaasa) kasiinos káis ja nende viieaastane laps hambad laiali oma toas magas, jootis Silvia (proua abikaasa) meid shampusega. Ei oska kommenteerida, kaua me niimoodi lállasime, aga hommikul olin ma ilus. Pildil meie hommikupiknik nende verandal. Kaunase láhedal hááletasime kaua. Seal kohas, mis pildil on, me peale ei saanudki. Igavuse peletamiseks tátoveerisin endale markeriga talla alla "Poola!"Ja siis me jalutasime. Nagu oleks Járvevana teed pidi liigelnud. Póikasime sisse poodi ja káisime ujumas. Krokos Tillise nóudmisel. Pildil Ronn ja Krokos Tillis, meie kuri krokodill, kes meid Albaanias pahade eest kaitseb. Lópuks otsustasime ikkagi edasi hááletada. Kell vóis olla kolm, kui me Kaunasest minema saime. Poola jóudes tegime vóssis váikse uinaku ja siis vótsime Bulgaaria rekka rajalt maha. Pilt selles samas rekkas. Seal me ka ööbisime. Úlemisel riiulil móótudega 40x60x200. Sama rekkaga lábisime veel Slovakkia ja jóudsime kolmanda páeva óhtusel ajal Magyarorszagi aka Ungarisse. Ööbisime Budapestis Ronni sóbranna juures.Esmaspáev ehk siis eile oli kóige produktiivsem páev üldse. Maksime ára parkimistrahvi ja láksime veinibaari. Pildil on jáádvustatud meie teistkordne sisenemine.Surematu kuulsusega baaridaam Mátra BorozostRasvavóikuKuskil kolmanda veinikannu ajal. Sellise pildi saab, kui öelda "Poola". "Eesti" ei jáánud pildile.

Läksin seiklema. Ronni võtsin kaasa.

Mulle jäeti kiri....

Palun pöörduge Ida Politseisse. Teie jalgratas on seal, meil ei õnnestunud Teiega ühendust saada.
Politseivaneminspektor
K.Reiman

Juba kontrollisin, ratas on tõepoolest lännu.