Puhh... Magasin 12 tundi. Nüüd ootan, et must jälle inimene saaks ning ja tundetuimus üle läheks. Reisi, kiirustamise, magamatuse ja perekondlikute põhjuste koosmõjul olen ma juba ei tea mitmendat päeva emotsionaalne hälvik. Kui ma sellest üle saan, siis panen kirja ka kõige eksootilisema osa - Albaania kroonika.
Oma kodu ja oma muusika ja aeglases rütmis kulgemine (vahest üks hea raamat) peaks aitama.
P.S. Eile nägin surnuaias hauakivil perekonnanime Ojaperv, reisitrauma tõttu läks aega, kuni "perv" oma õige tähenduse kallas, äär tagasi sai.