Anonüümselt-avalik vesipiibusõltlane. Tegelikult tunnistasin ma endale seda juba jupp aega tagasi. 5. võõrutuspäev on juba lihtsam - kõigest 3 korda on mõte vesipiibutamisele läinud. Ja kordagi pole veel tetería poole jooksu pannud ega Nelelt oma PIIBUKEST tagasi nurunud. Kujutlus sinisest poisipeast hirmutab mind ikka veel ;)

Täna tuli mul esimest korda äraminekumelanhoolia kallale. Et ei taha. Ja samas tahaks juba Eestisse ka. No kohe kuidagi ei oska oma kahestumise vastu midagi ette võtta. Kasvõi klooniks ennast. määääääää

Hispaania meedia jällegi on kolmestunud. Ruulivad infanta Sofía, Isabel Pantoja vangistamine ja jalgpall. Isegi koduvägivald(naabrite poolt korralikult kommenteeritud) ja üleujutused on uudiste-unustusnurka lükatud.

Ilmaga on meil jätkuvalt kehvad lood. Pea iga päev sajab ja lühikeste varrukatega on külm. Hispaanias! Maikuus!Saate aru :O Aga tegelikult ma andestan selle sigaduse. Mõelge ise, kuidas espanjoolide maa seda vett vajab. Kõik rohetab ja on täis kolla-puna-lillasid põllulilli, mille olemasolu kohalikud juba unustanud olid. Hommikul Bailéni sõites õpetajad imetlesid, et näe kui ilusad ohakad :D Mitmeid aastaid polevat nii ilusat kevadet olnud. Ühesõnaga, ilus on siin. Isegi ohakad ;)

Ja eelmine hispaaniakeelne sissekanne oli festivalist, kus me käisime. Kõige hevim üldse. Lisaks sellele, et enamik bände karmi muusikat teeb, kallas 2 päeva järjest lakkamatult vihma. Ja me telkisime. Ellujäänud on tegelikult siiski rahul, juba lahutab meid sõber poriloigust mittu ööd oma kuivas voodis :)

Kallid ja paid traumeerituile.