8. osa: Belgrad
Umbes täpselt nii me Serbia pealinna saabusime. Minust õnneks fotosüüdistus puudub. Aga sel hommikul õppisin ma midagi uut ja olulist Balkani rongide kohta: kuidas istmetest magamisaset meisterdada. Istmed tuleb lihtalt alla tõmmata. Piinlik küll, aga oma nelja-aastase Balkani rongides magamise kogemusele vaatamata ei olnud ma seda nippi varem selgeks saanud. Nii tore, et me ülejäänud öö kõval põrandal maganud olime. Piletikontrollid said ilmselt hea kõhutäie naerda :DAga rongijaama tuli meile vastu kõige lahedam serblane, keda ma tean. Oot, Petar on tegelikult ainuke serblane, keda ma tean. Igatahes on ta üks ääretult äge tegelane, oma balkanlikult crazyl moel. Edasine oli juba iga seljakotireisija unistus. Jah, me saime tema juures sooja duši(tõsiselt, oli juba aeg) alla ja kõhud söödeti ka täis.
Edasi läksime me linna peale. Meie armas kohalik giid viis meid Doonau äärde ja näitas vana osa linnast. Tanki taga ongi jupp müürist. Tankidest on pilte veel, vaatamisväärsustest (kui välja arvata 2 väga erilist baari, mis vaatamist kindlasti väärivad) mitte ühtegi. Vabanduseks võin tuua vaid selle, et minul polnud kaamera kandmise õigust. Kõik Belgradi ajaloosse puutuv, mida infotulpadelt lugesin, on juba ununenud, aga meelde jäi üks vahva ungarikeelne (justnimelt ungari, ei ole keelevääratus) sõna törökök "türklased".
See siin on esimene õige balkani traditsiooniline baar, sajandist iks. Siis me veel ei teadnud, et edasi tuleb õlle- ja baariralli. Suured tänud fotograafile. Kuidas ma tahaks teada, kas ta oli ikkagi mees või naine.
Järgmise õlle ühendasime ilusa ilmaga ja samaaegselt jäi võimalus nautida vaadet ehk siis vautida naadet parlamendihoonele. Ma nüüd ei tea, kuidas seadus avalikus kohas joomist reguleerib, aga Petari meelest oli see okeika. Seega ka meie ei põdenud. Ahjaa, kõigele lisaks parkisime me end laste mänguplatsi kõrvale. Oioi, see vist ongi dekadents.Pärast parki käisime me kui korralikud turistid (Moon, ei naera!) veel üht kirikut vaatamas. Googeldades leidsin, et see oli Püha Sava tempel. Meenub Petari jutustus sellest, kuidas rahvas tõmbavat vetsuparalleele, sest valged marmorplaadid fassaadil meenutavad kangesti kahhelplaate.
Njaa, selleks hetkeks olin ma juba parajas õlleuimas. Poistega ei ole üldse lihtne sammu pidada. See aga ei takistanud mind järgmises baaris veel õlut tellimast.
Pildil seltsimees Anne, seltsimees Petar ja muidugi seltsimees Tito, kaamera taga seltsimees Ronald. See baar ongi otsast lõpuni täis igasugust Titot meenutavat kraami. Väärt koht.
Suur juht ja suur naistemees. Ja milline naeratus! Õlled aga olid selles baaris maja kulul :D Kõigepealt saime Titoga hullata ja siis jäi raha ka alles, vähemalt järgmise baarini...
Belgradi mööda ringi tolknedes jäid meie teele rahvariietes tegelased. Hiljem nägime neid ka tantsimas. Kõige huvitavam oli aga kokkuvõttes hoopis blondi neiu naeratus. Ma nüüd ei tea, kas see oli lõuakramp, kuid kuidagiviisi õnnestus tal säilitada sama naeratust mitte ainult kõigil viiel pildil, vaid ka kogu esinemise jooksul.Ja niimoodi me päeva õhtusse saatsimegi. Petari juurest saime kätte oma asjad ning pärast kiireid hüvastijätu viskipitse viis ta meid autoga rongijaama ära. Ja jah, ta oli päev otsa meiega koos õlut joonud. Ma usun, et ma olen ka kainete juhtidega Balkanil sõitnud, kuid hämmastavalt paljud istuvad rooli napsusena. Sealt tuli ka meie teooria nulltolerantsi kohta. Nulltolerants Balkani moodi seisneb nimelt selles, et ka kaineid juhte tolereeritakse. Roolijoodikuid ma ei salli, aga Balkanit ma armastan, vähemalt sama palavalt, kui on sealsed suved.
Rongiga sõitsime me samal ööl Budapesti, kust Eestisse läks reis juba Atumobiiliga. Katu ja Matu pöördusid nagu meiega tagasi oma eurotripilt. See tähendas, et me sõitsime, ja me sõitsime, ja me magasime Poolas ühes hotellis, kuhu me vastikult hilja jõudsime, ja sõitsime edasi.
Ka seal oli oma eredamaid hetki nagu supibingo (ainuke arusaadav poolakeelne sõna oli supp ning kokku oli menüüs umbkaudu 6 "salapärast" suppi), väike kiirteemaks (ehk kuidas ajada asju Leedu politseiga) ja veel mõned. Üldiselt aga siiski üpris üksluine ja väsitav ots. Mulle meeldib häälega ja rahulikult ikkagi vist rohkem.Mul said sõnad otsa. Ronn, kui sa leiad, et mul jäi midagi olulist mainimata, siis anna teada ja ma lisan. Ise olen rahul ja mu sisetunne ütleb, et see kirjatükk on täitsa seda pálinkat väärt, mis ma ettemaksuks sain :D
