alBaania III

Jätkame siis sealt, kust viimati pooleli jäi - Albaaniast.Üks neist rohketest linnavaadetest, mida me usinasti klõpsisime. See on juba kuskilt kõrgemalt.


Mängul nimeks sel korral Õige valik. Reeglid on lihtsad. Vali välja üks nupp (minu kõhul) ja vajuta. Ja kui hästi läheb, siis jõuad baari.
Sinna sattusime juhuslikult. Ukerdasime rahulikult mööda linnatänavaid. Ikka kõrgemale ja kõrgemale. Ja jõudsime päris mäe päris tipus asuva päris kõrge majani. Ja katusel oli baar. Ja tapitat pakuti isegi õlle kõrvale. Pluss ilusaid vaated sini-sinisele merele. Sealt on pärit ka KatuMatule(teate küll, millest ma räägin) saadetud postkaart ;)

Ei, ma ei olnud baarist tulles nii purjus, et oleks auku kukkunud. Naeratus reedab kiiresti, et tegu on puhastverd poose-poosega. Aga linnas ringi kõndides oli 15 minuti jooksul keskmiselt 5 võimalust auku kukkuda. Hiljem leidsime sellele ka loogilise seletuse - Albaania ekspordib asfalti. Ronald oma tavalises olekus aka ennast katsumas aka romantika muulil. Aga kui tausta ka tähele panna, siis nii näeb linn välja, kui sinna tulla italjaanode maalt. Need majad olid niiiiiiiii vahvad, igaüks neist vähemalt kahevärvline.Fassaaditööd Albaania(???) moodi. Eks tehke järele.

Siis tuli taas väss ja me läksime tuttu. Vaevalt jaksasime end õhtusöögiks õue vedada, et siis taaskord unede Matide ja Katidega jätkata.

Tuli hommik. Tuli rongijaam. Tuli ka rong. Enne tuli muidugi pilet osta. Ehk siis kuidas ma magama jäin ja mu kõva pea muudkui kops vastu akent käis. Tulemus on pildilt näha ;)

Samal ajal leidis Ronn endale muud tegevust. Kommionu (tegelikult pigem ploomionu) koos oma uute sõpradega.

Rongijaam. Sellised nad seal raudtee ääres olid. Tegu ei ole mahajäetud sööklaga! Aga katusel on meil päikesepatarei.

Sest mulle meeldib. Looduspilte on meil ka. Mitu. Huvi korral võin näidata. Rongisõit läks maksma 37 krooni. Ilmselgelt tekitasime me rongis elevust. Ka peale seda, kui neil õnnestus leida üks poiss, kes inglise keelt rääkis ja kellel lasti välja uurida, kust me pärit oleme. Makedoonia piiri lähedal ronisime maha. Õhtul olime Makedoonias, aga sellest juba järgmises sissekandes.

Enne aga mõned märksõnad Albaanias tehtu-nähtu kohta. Kindlasti oli rohkem kummastust tekitavat, aga hetkel tulid meelde järgmised.
Tänavanimed ja -numbrid: pole. Ka linnakaarti ega eesti mõistuse jaoks loogilist tänavavõrgustikku.

Suured augud tänavates. Laternapostid, mis on kaardus nagu vibu. Kahe posti vahelisel alal mahub kaks kõrvuti kõndima, postist möödumisel peab üks pool-limbot tegema.

Prügi: vedeleb absull igas võimalikus ja võimatus kohas.
Juhtmed, mis ristuvad ja ühendavad üht elektriposti kümne majaga. Õnneks ei saanud me teada, mis tormi ajal nendega toimub. Samas kujutan ma üpris elavalt ette, kui tore võiks olla seal elektrikuna töötada. Mäkaiveri osavus kombineerituna Sherlocki detektiivioskustega hakkaks juba looma.

Katkiste akendega rong. Ja siiani ei tea, mis juhtus.

"Mul on kõht tühi," tsiteerin iseennast. Ronn teab, millest ma räägin. Siiani on minu kõhutühjusel ja Ronnil püsisuhe. Ronni nähes läheb kõtu automaatselt tühjaks. Eilsel öölaulupeol näiteks.

Kuidas me siis Albaaniaasse ikkagi sattusime aka "meie" lugu? Reisi alguses oli plaan täpselt nii paigas, et suund oli selge - Balkanile. Otsus seiklema minna tuli 2 päeva enne starti. Tee peal küsiti meilt otseloomulikult iga kord üht ja sama küsimust: KUHU? Eks me siis rääkisime nii kaua neile, et Albaaniasse läheme, kuni jäime ka ise seda uskuma. Ja sinna me jõudsime.

Aga tegelikult läheb "meie" lugu hoopis kaugemale tagasi. Siimu ja Mariuse korterisse kolm aastat tagasi. Sellesse hetke, kui me peol X tuttavaks saime. Ja häälega reisimisest rääkima hakkasime. Suusoojaks sai ka räägitud sellest, kuidas koos seiklema võiks minna. Noh tavaline kahe võõra vaheline vestlus. See on siis Ronni versioon. Mina mäletan vaid roosa särgiga, kuid sõjardi olekuga noormeest.

Edasi...mina aasta Hispaanias. Nüüd oli Ronn aasta Ungaris. Siis tuleb Katu aiapidu juulikuus. Jutuks tuli, et minu reisikaaslane oli alt ära hüpanud. Mõned päevad hiljem olime me näpp püsti tee ääres. Selles mõttes, Ronn ruulib. Ahjaa, vahepeal olime me ka ikka mõned korrad/peod näinud.