3. peatükk

Et siis hääletame edasi. Serbiast, kuhu me eelmise peatüki lõpuks jõudsime.
Mingil põhjusel(ärge küsige miks) otsustasime kasutada vana head palinka-kollasest-kruusist nippi. Mis ka otseloomulikult töötas. Minu esimene makedoonia rekkajuht viis meid ilusasti Serbia-Makedoonia piirile. Seal kobisime autost maha ning ületasime passid hambus(eks suurendage pilti, kui muidu ei usu) piiri.
Makedoonia tervitas meid päikese ja koer-vaipadega. Päike ning varjus lebavad sajad ja sajad koerad saatsid meid läbi terve riigi. Isegi siis, kui vihma tibas, piilus kuskilt ikka päike. Pärast Ronni esimest kempsutraumat(auk poti asemel), rekkaparkla kõrval toiduvarude hävitamist(mul oli taas kõht tühi) ning mõningast hääletamislaadset tegevust liikusime me järgmise rekkaga Skopje suunas. Pildil parempoolne mees on siis minu teine makedoonia rekkamees, reisi lõpuks sai neid kokku kolm.
Mees oli muhe. Tegelikult makedoonlane, töötas Sloveenias ning taskus oli Bulgaaria pass. Algelises inglise-slaavi keeles paljude käeviibetega saime maast ja ilmast räägitud. Lemmikväljendiks too much problem. Kui ta aru sai, et me vaatamata tema sajale soovitusele siiski bussi asemel autostopata kavatseme, meisterdas ta meile järgmise plaani. Skopjes pargime rekka ja läheme sööma, siis viib meid oma väikeautoga õigesse linnaotsa. Selles rekkameeste restoranis söötsid nad meil kõhu head makedoonia toitu täis. Selleks, et kurk ei kuivaks, kastsid vana hea Skopsko õllega. Kuulsime lugusid makedoonlaste müstiliselt suurtest alkoholikogustest ning saime mehelt küllakutse. This is Macedonia. Onks lasi 200 gr rakit(enne kuigi palju õlut ka) ning siis läksime sõitma. 3 minutit hääletuspunkti jõudmisest olime juba Yugo marki autos ja teel Ohridi järve suunas.

Autos tegime plaani B, et kui häälega ei saa, siis läheme ööbussiga Albaaniasse. Struga linna bussijaam oli muidugi huvitav. Linna ääres peidus ning nägi välja hüljatud. Buss, nagu me hiljem teada saime, tuli peatada hoopis linna läbiva tee ääres käega viibates.
Linnas oli ka valgusfoor, kuid arvatavasti olid linnaisad unustanud maksta elektriarve. Ja asfalti asemel kasvas ohutussaarel rõõmus rohi.
Kuna läks pimedaks ja bussini oli üle 2 tunni aega, siis käisime me järves ujumas. Ronn küll blokkis algul, aga lõpuks nõustus minu SUURE soovi(ilmselt peaksin nüüd elu lõpuni tänulik olema) meie tihedasse ja karmi päevaplaani lükkima ning mind ujutama. Siis leidsime ka uued sõbrad.

Need ongi need makedoonia albaanlased, kelle eest meid terve päev oli hoiatatud. Kaks 15-aastast poissi. Olid jalgpallilaagris. Nii palju siirast huvi ja küsimusi. Väga sümpaatsed noormehed. Tahtsid meile isegi burekit või jäätist osta :D Ja lõpuks ootasid meiega bussi, endal külmast ninad sinised. Ah, Makedoonia oli sel päeval eriti muhe.