22. juulil árkasime hilja ning passisime kaua Budapestis - sai ju eelmisel óhtul veinibaaris káidud. Selleni me eelmise sissekandega jóudsime. Seal me jóime end váága ilusaks. Ühed rohkem...
...ja teised veelgi enam. Pildil Eszter ja Petar.
Párast váikest vahejuhtumit telefoniautmaadiga jóudsime me siiski ónnelikult koju.
Járgmisel páeval táiendasime me enne linnast lahkumist kaubandusekeskuses toiduvarusid ja tegelesime muude Viru Keskusele au tegevate meelelahutustega. Mina leidsin endale náiteks uued kápad.
Sealt orienteerusime metroode ja bussidega (pole elu sees nii palju jánest sóitnud kui magyarite pealinnas) linna áárde, kust üks burksi ógiv triiksárgis mersuvend meid kiiresti peale korjas. Edasi saime Rumeenia ungarlasega, kes meid Szegedi láhedal bensukasse játtis. Oli óhtu ning otsustasime proovida vana head Kaunase nippi, mis meile ka sel korral ónne tói. Panime válja sildi, kallasime kollase kruusi palinkat táis ning enne kui teise ringiga ühele poole saime, olime end juba autole seletanud.
Serbiasse Nishi jóudsime peale südaööd. Sinna viis meid eelmisest bensukast leitud bulgaarlane, kes tuli ei-tea-kust, pagasiks nokamüts ja lóhnakuusk ning kes üle kóige eelistas raadiost kuulata lembelaule. Nishis keerasime bensuka taha vóssi tuttu. Ehmatasime poolsurnuks ühe metsapeatust tegeva naisterahva ning árksasime keskmiselt iga poole tunni tagant. Lisaks hakkas 8-paiku vihma tibama ning umbkaudu pool tundi hiljem saime oma laiskusest üle ning lükkasime laagri kokku.Lábisime hááletaja rutiinsed hommikused pesen-bensuka-vetsus-hambaid ning vótan-bensuka-ees-hommikueinet rituaalid. Sealt leidsime ka uue sóbra, kellest saime ilusa fotoseeria.
Nimeks andsime talle Fu-Fu aka Serbia sójaroimar Fufu (Ronni jaoks). Fuu oli ainuke sóna, mida me pidevalt kasutama pidime, kuid mida ta sellele vaatamata ára óppida ei tahtnud.
Fu-Fu játsime siiski bensukasse ning liikusime Makedooniasse.
Sellest samast bensukast alates jóudsime ka tsooni, kus autonumbrimárk ning see istuvate inimeste rahvus ei olnud vastavuses. Valdavuses olid válismaised saksa, prantsuse ja itaalia autod, kuid sees istusid eelkóige türgi rátipead ning muud liba-lááneeurooplased.
Nüüd ma vásisin ára, aga kindlasti játkan láhiajal.
3 kommentaari:
Ungari ühistransport on jah róvedalt kallis, Debrecenis maksab trammipilet nt 250 ft = ca 16,17 krooni, BB-s vist samapalju. Aint et Debrecenis jóuab jala ka enam-váhem igale poole, katsu sa Budapestis nii...
Szegedist nad ráágivad, et maru ilus linn on. On vói? Káisite linnas sees ka? Et vága páikeseline linn, ja muidu ka ülikoolilinn ja need muud toredad asjad.
Mul oli vahva nádalivahetus, pole enam krooniliselt vásinud nagu eelmisel nádalal. Káisime eesti tüdrukutega fürdős (suur váliujula, paljude basseinidega), páikest sain. Ilm on üldse tóeline troopika nüüd. Praegu plaanin óhtusest tunnist poppi panna ja linnapeale minna, et saada poolteist tundi vabamad káed, jalutada, poodelda. Muidu on páev nii táis planeeritud, et ei jóua üldse kuhugi. Tánaóhtuses filmklubis náidatakse "Peatage ema Theresa-t". Mis on hea film, ja mille ma plaanin uuest üle vaadata. Kalli-kalli
Hei! Me j6udsime eile Eestisse tagasi. Kallin!
5 esimest pilti on väga andeka fotograafikäe läbi tehtud. HITTPILDID!
Postita kommentaar